Eelmisel aastal Tartusse raudtee äärde ehitati kaks kergliiklusteed. Mõlemad algavad Riia tänava raudteeviadukti juures. Üks tee asub Elvasse suunduva raudtee ääres, ja teine Põlvasse suunduva raudtee ääres. Vaatame, kuidas teed õnnestusid.

Paar nädalat tagasi me vaatasime üle, kuidas näeb välja hiljuti ehitatud Annelinna kergliiklustee. Kui Annelinnas tänavamööbel on kollane ja urbanistlikus stiilis, siis siin on see teistsugune ja musta värvi.

See on hea, et linnas erinevates kohtades kasutatakse erinevaid lahendusi. See toob vaheldust.

Samuti peab kiitma linnavalitsust selle eest, et viimastel aastatel üha tihedamini kasutatakse musta värvi linnaruumi elemente. Must värv on soliidne valik.

Nagu Annelinnaski, tee ääres asuvad jalgrattapumbad.

Ja nagu Annelinnaski, jalgratta parandamise instrumendid on neist ära varastatud.

Erinevalt Annelinna uuest kerkliiklusteest, käesolev tee on täies ulatuses kaetud asfaldiga. Voogude eraldumist tänavakate abil ei ole. Ilmselt eeldatakse, et tee on puhtalt funktsionaalne ja vajalik ainult selleks, et võimalikult kiiresti sõita jalgrattaga kesklinna.

Kuid mõned inimesed kasutavad teed ka jalutamiseks.

Tee funktsionaalset eesmärki on näha ka selles, et selle ääres on väga vähe istumiskohti. Laudasid, katusealuseid pinke, lauatennist ja muid ajaveetmise võimalusi, erinevalt Annelinna kergliiklusteest, üldse ei ole.

Samas mõnel piisab vähesest.

Osa jalgrattateest on sõiduteega samal tasapinnal ja on eraldatud sellest betoonkivide abil.

See on üldiselt hea lahendus – odav ja funktsionaalne. Sellist lahendust võiks kasutada tihedamini – ehitada jalgrattatee mitte koos jalakäijate teega, vaid planeerida see sõidutee tasapinnale ja eraldada betoonkividega. Jalgratturid tunnevad ennast sellisel teel turvaliselt, kuna autod füüsiliselt ei saa jalgrattateele sõita, samas sinna ei eksi ka jalakäijad, kuna intuitiivselt tunnevad, et see ei ole nende territoorium.

Kui jätta betoonkivid paigaldamata, siis juhtub nii:

On arusaamatu, miks kahekümnemeetriline jupp teest ei ole betoonkividega piiratud. Kas see oligi projekteerijate plaan - organiseerida sinna parkla? Kahtlane lahendus.

Haljastus on väga tagasihoidlik.

Kuid mõnes kohas on istutatud puud.

Pange tähele, et siin tee on väikse kallaku all ja kõrval on kraav. See on hea lahendus. Vihma ajal vesi peaks jooksma kraavi ja ei teki lompe.

Projekteerija fantaasia järgi mõnes kohas jalakäijad ja jalgratturid võiksid liikuda nii:

Kuid see on ilmselge, et teemärgistus kulub väga kiiresti, ja keegi ei hakka niimoodi liikuma.

Kergliiklusteed mitu korda ületavad sõiduteed. Ja igal pool prioriteet on jäetud autodele. See tähendab, et üle sõidutee minek sisuliselt on omal vastutusel. Kui peaks toimuma avarii, siis süüdlaseks jääb jalgrattur või jalakäija. Ametlikke liiklusmärkidega märgistatud ülekäike ei ole.

Ristumisel Kabeli tänavaga üle tee minek on kerge, kuna liiklus väike. Aardla tänaval liiklusvoog on palju tihedam, mistõttu ka üle tee minek on raskem.

Üldkokkuvõttes võib öelda, et uus raudteeäärne kergliiklustee on väga funktsionaalne ja loodetavasti täidab oma eesmärke hästi. Ajaveetmiskohti oleks võinud rohkem olla. Samuti mõned lahendused on natuke kahtlased.

Kuidas sulle tee tundub? Oled seal juba liikunud? Võibolla, seal on probleeme, mida me ei ole märganud? Kirjuta oma muljetest meie facebook-i lehel.

Samuti liitu meie uudiskirjaga (me ei saada sulle spämmi) ja jälgi meid facebook-s – nii sa saad uusi reportaaže kohe, kui need ilmuvad. Uued artiklid, fotod ja diskussioonid on tulekul!