Algab jalgrattahooaeg. Eelmisel aastal Annelinna sai ehitatud jalakäijatele ja jalgratturitele mõeldud tee, mis algab Turusilla kõrval, läbib tervet Annelinna ja lõpeb Mõisavahe tänaval. Vaatame, kuidas tee õnnestus.

Suures osas tee on jalakäijatele ja jalgratturitele ühine – puudub füüsiline eraldamine. See ei ole parim variant. Jalakäijad ja jalgratturid ei tunne intuitiivselt kus on nende koht ja võivad kogemata valele poolele sattuda. On võimalik, et antud juhul see ei ole suur probleem, kuna tee on päris lai ja liiklejaid ei ole väga palju, nii et konfliktsed olukorrad ei tohiks tekkida väga tihti.

Tee kõrval olevad pingid ja prügikastid on julgelt kollased ja sobivad Annelinna väga hästi.

Kohati erinevate voogude jaoks on kasutatud erinev teekate – asfalt ja betoonkivid. See on samm väga õiges suunas. Kui teed oleksid veel erineval tasapinnal, siis intuitiivne arusaamine otstarvest oleks veel parem.

Siin on korraga näha nii väga head, kui ka väga halba lahendust.

Hea lahendus seisneb selles, et jalgrattatee on munakivide abil väga hästi eraldatud jalakäijate osast. Jalakäijal ei tule pähegi astuda jalgrattateele.

Halb uudis seisneb selles, et jalgratturid ei hakkagi sel teel sõitma. Viiekümnemeetrilisel lõigul on kolm tõusu, kolm allalaskmist ja mitu jõnksu. Kolm korda jalgrattur peab tegema jõnksu, pidurdama (sisuliselt peatuma), vaatama ringi, laskma autod läbi, sõitma üle tee ja läbima tõusu. Ükski normaalne jalgrattur ei tee nii. Palju lihtsam on sõita autoteel.

Teisel pool teed on ka imelikud lahendused.

Jalgratturitele on jäetud kitsas riba parkla ja sõidutee vahel. Jälle ebavajlikud jõnksud, tõusud ja allalaskmised. Samuti ei ole selge kes keda peab siin läbi laskma ja vastutama, kui peaks toimuma kokkupõrge. Suure tõenäosusega jalgratturid hakkavad väldima seda juppi.

Nagu ka seda:

Vaatame, kuidas näeb välja õigesti projekteeritud jalgrattatee (pilt on tehtud Hollandis).

Jalgrattatee on füüsiliselt eraldatud nii autoteest, kui ka jalakäijate teest. Puuduvad järsud tõusud, jõnksud, äärekivid ja muud takistused. On intuitiivselt arusaadav kes kus peab olema ja keda läbi laskma.

Tuleme tagasi Annelinna. Teel on olemas mitu platsi koos erinevate linnaruumi elementidega.

Elemendid on üldiselt asjakohased, huvitavad ja loodetavasti muutuvad populaarseteks.

Mõned istumiskohad on katuse all.

Mõne platsi juurde on projekteeritud jalgrattapumbad koos remondi instrumentidega.

Kõik instrumendid on juba varastatud ja pumbad on katki.

Projekteerida selliseid asju oli kiitmist väärt katse, kuid praegu on ilmselge, et on vaja kasutada vandaalikindlamaid lahendusi. Ja üldiselt instrumentide ja pumpade vajalikkus teel on küsitav – reeglina need asjad on igal jalgratturil endal olemas.

Suurem osa ristumistest autoteedega on tõstetud kõrgemale. See on väga õige lähenemine. Esiteks, see teeb kergliiklejate liikumist kergemaks, ja teiseks, näitab autojuhile, et jalakäija ja jalgratas on siin tähtsamad.

Ristumisel Kaunase puiesteega on nüüd valgusfoor.

Tööde kvaliteet on üldiselt hea. Vesi ei kogune teele, vaid voolab murule tänu sellele, et tee on murust kõrgemal.

Kokkuvõttes saab öelda, et Annelinna ehitatud tee on samm õiges suunas. Tee on üldiselt projekteeritud õigesti, huvitavalt ja kvaliteetselt, kuid arenguruumi veel on. Loodetavasti ebaõnnestunud momente võetakse arvesse järgmiste teede projekteerimisel.

Kuidas sulle meeldib uus tee? Kommenteeri meie facebook-i lehel.

Samuti liitu meie uudiskirjaga (me ei spämmi) ja jälgi FB-s - nii sa saad uusi reportaaže kohe, kui need ilmuvad. Uued artiklid, fotod ja diskussioonid on tulekul!