Täna me vaatame, mida kujutab endast Tartus asuv Uus Tammelinna linnaosa. Arendaja väidab, et linnaosa „on mõeldud peredele, kes hindavad head elukeskkonda ning mõistlikke kommunaalkulusid“. Kommunaalkulusid me kommenteerida ei oska, kuid saame anda hinnanguid elukeskkonnale.

Linnaosa asub Tammelinna ja FI vahel, K-Rauta ehituspoe taga, ning seda läbivad Savi, Haki ja Haraka tänavad.

Uus Tammelinna koosneb ühe projekti järgi ehitatud eluhoonetest, mis erinevad ainult korruste arvu võrra. Korruseid on kolm kuni viis. Hooned koosnevad ainult korteritest, muid funktsioone ei ole.

On olemas paar kõige lihtsamat mänguväljakut.

Majad asuvad mitte üksteise kõrval tänava ääres (kvartalipõhine planeerimine), vaid suvalises järjekorras. Majade vahel asuvad parklad ja suhteliselt lihtsad haljasalad.

Kasutades NSV-aegset terminoloogiat – tegemist on mikrorajooniga. Süveneme korraks mikrorajoonide ajalukku.

Eelmises sajandis paljud riigid eksperimenteerisid paneelmajade rajoonidega. See ei ole NSV Liidu leiutis. Milles seisneb mikrorajooni sisu? Hooned ehitatakse mitte tänava äärde kõrvuti, vaid paigaldatakse „kaootiliselt“, majade vahele jäävad suured alad. Maju ehitatakse tüüpprojektide järgi ja planeeritakse erineva funktsiooniga hooneid – elumaja, pood, kool jne. Segafunktsiooniga hooneid sisuliselt ei ole.

Esmapilgul tundub perspektiivne ja inimsõbralik lähenemine. Kuid reaalsus on teistsugune. Praktiliselt kõik arenenud riigid varem või hiljem loobusid mikrorajoonide ehitamisest. Peamised probleemid nendega on järgmised.

Majade vahele ei teki privaatseid hoove, mida elanikud võiksid pidada enda omaks. Isegi, kui konkreetne maa kuulub elanikele, nad ei tunne seost sellega. Samuti suured vahemaad majade vahel eeldavad suuremaid kulusid territooriumi korras hoidmisele, seetõttu suured alad tihti jäävad hooldamata. Ei teki aktiivset tänavafronti, mis koosneks poekestest, kohvikutest, juuksurisalongidest jne. On olemas ainult suured tühjad alad ja üks suur pood keskel. Lisaks mikrorajoonid on lihtsalt igavad, kuna koosnevad reeglina ühesugustest karpmajadest.

Selle tulemusena inimestele ei meeldi asuda väljaspool oma korterit – nad tunnevad, et seal on tühi, ebaturvaline, igav ja vahemaad on pikad. Selle tulemusena üha rohkem inimesi loobub jala käimisest ja ostab autot, parkimiskohti kõigile ei piisa, tühjad alad muutuvad isetekkivateks parklateks. Kogu linnaosa muutub getoks.

Eksperimenteeris paneelmajadega ka Soome. Teie ees on 70-tes ja 80-tes Helsingisse ehitatud Merihaka linnaosa.

Võrdleme meie Uue Tammelinnaga. Marihaka linnaosas majad on küll sarnased, kuid tüüpprojekte, mille järgi neid ehitati, on mitu.

Uues Tammelinnas kõik majad on välimuselt ühesugused.

Merihakas parklad asuvad majade all.

Uues Tammelinnas parklad katavad suurema osa majadevahelisest ruumist.

Merihakas on üritatud teha majade vahele mingisugust atraktiivset avaliku ruumi. On olemas pingid, haljastus, erinevad tasapinnad. Euroopa riikide tänapäeva standardite järgi see on muidugi nõrk.

Uues Tammelinnas avalik ruum on veelgi nõrgem.

Merihakas on olemas poekesed, asutused, söögikohad.

On olemas spordihall.

Uues Tammelinnas ei ole mitte midagi peale kortereid ja parklaid. Ei ole töökohti, ei ole poode, ei ole kohvikuid jne. Ainus stsenaarium, mida see linnaosa näeb ette – õhtul tulla töölt autoga, parkida ja võimalikult kiiresti ronida oma korterisse, ning hommikul sõita autoga minema. Teil ei teki siin soovi veeta perekonnaga aega õues. Teil ei teki soovi jalutada paarsada meetrit poeni. Teil ei teki soovi minna õhtul välja sööma – restorane ega kohvikuid ei ole ettenähtud. Kuhugi saab ainult autoga.

Kahjuks, 2018. aastal ehitatav Uus Tammelinna jääb avaliku ruumi seisukohalt alla Soome 40 aastat tagasi ehitatud linnaosale.

Kuid Uue Tammelinna majade vahele on eksinud üks teistsugune maja. Seda hakati ehitama 90-tes, jäeti pooleli ja palju aastaid see seisis mahajäetuna.

Mõned aastad tagasi maja ehitati lõpuni valmis. Ühel pool siin on jällegi parkla.

Kuid teisel pool on ainus koht terves linnaosas, mis pretendeerib mingisugusele hubasusele.

Muidugi, hetkel see on lihtsalt tühi murulapp.

Kuid see on piiratud haljastusega, mis teeb hoovi privaatsemaks, ja mis omakorda võib motiveerida elanikke teha siia midagi huvitavamat. Näiteks, paigaldada pingid ja lauad, organiseerida grillimiskoht, ehitada mänguväljak vms.

Mujale Uues Tammelinnas midagi sellist teha on raske.

Arendaja oleks võinud paigaldada hooned nii, et nende vahele moodustuksid privaatsed hoovid, parklad jätta väljapoole, planeerida majadesse ka midagi muud peale kortereid ja ehitada maju erinevate projektide järgi. See maksaks enam-vähem sama palju. Aga mulje oleks olnud hoopis teistsugune. Kuid ei. Linnaosa on planeeritud 20. sajandi ettekujutuste järgi. Nagu Annelinn.

Ärge laske ennast eksitada sellega, et Uus Tammelinna on värske ja ehitatud parematest materjalidest, aga Annelinn on väsinud ja kinniehitatud rõdudega. Avaliku ruumi seisukohalt nad on täpselt samasugused. Ja tulevik neil on väga sarnane.

Ja lõpetuseks veel üks huvitav detail. Miskipärast murulapidel, mis asuvad parkimiskohtade vahel, parklapoolsed äärekivid on lastud alla.

Milleks see on tehtud? See murulapp nagu kutsuks – sõida mulle peale. Mis asi see on? Kas see on mootorratta parkimiskoht? Kõnniteele pealesõit lastevankri ja jalgratta jaoks? Parkimiskoha laiendus suurte autode jaoks? Jääb arusaamatuks.

Tuletame meelde, et käesoleva rubriigi eesmärk ei ole reklaamida ega mustata kinnisvara projekte. Ei arendaja ega konkurendid ei ole meile maksnud. Meie eesmärk on teha avaliku ruumi paremaks. Varem selles rubriigis me kirjutasime Ladva 1 ja 3 projektist ning Roosi 49 eluhoonest.

Ja kui sa tahad näha uusi artikleid kohe, kui need ilmuvad, siis hakka meie jäglijaks facebook-is ja liitu uudiskirjaga. Me ei spämmi. Ja muidugi me ootame kommentaare Uuest Tammelinnast, Merihakast, mikrorajoonidest ja muust artikli facebook-i lehel. Kõik arvamused on teretulnud!