Eelmisel aastal möödus 10 aastat raudsilla lammutamisest. See sild ei olnud Tartu linnaruumis üldsegi kaua. Sild ehitati aastal 1993 ainult jalakäijatele, kuna tollal oli Tartu Linnavalitsusel piiratud rahalised ressursid. Sild oli tervikuna terasest ja musta värvi. Paljud teadsid, et kui silla peal mitmekesi hüpata, siis sild hakkas vibreerima, mis omakorda pani teiste jalakäiate närvi proovile.

Seoses kesklinna tekkivate ummikutega linnavalitusel tekkis plaan ehitada raudsilla asemele autosild. Peamiseks argumendiks selle kasuks oli uskumus, et seda saab teha olemasoleva silla asemele suhteliselt odavalt. Projekteerimise käigus aga selgus, et uus sild läheb maksma planeeritust tunduvalt rohkem. Lõplikuks hinnaks kujunes 161 miljonit krooni (umbes 10 miljonit eurot).

Raudsild eemaldati 2007. aastal seoses uue silla ehitusega ja ladustati Emajõe kaldale Supilinna piirkonnas. Algselt kaaluti selle paigaldamist Marja tänava ja Lubja tänava vahele. Kuid nii see, kui ka teised silla taaskasutuse ideed ei realiseerunud. Aastal 2014 müüdi raudsild vanametalliks.

Vabadussild sai valmis 2009. aastal. See ei saanud autojuhtide seas eriti populaarseks ning ei lahendanud kesklinna ummikute probleemi oodatud mahus. Samas ümbruskond muutus tunduvalt meeldivamaks. Sild on saanud populaarseks kunstnike seas, kes hakkasid sellele graffitit tegema.

Mis sina arvad – kas raudsilla asendamine Vabadussillaga oli põhjendatud? Mis mälestused sul seonduvad mõlemaga? Kommenteeri meie facebook lehel. Kui sulle meeldib Vabadussild – pane like, kui arvad, et oleks pidanud raha mujale kulutama ja raudsild jääma – pane süda.